Kunstnik
“EKKMi E-residentuur #1: Residentsus ja mitteresidentsus” on Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) infrastruktuurne projekt koostöös prantsuse-eesti kunstniku Eléonore de Montesquiou’ga Brüsselis toimuva alternatiivse kunstimessi Poppositions raames, mis 2018. aastal kannab pealkirja “In Watermelon Sugar”.
Etableerunud rahvusliku võtmesõnana on “e-residentsus” kui riiklik projekt asunud sümboliseerima Eesti eesrindlikkust “uue digitaalse (rahvus)riigi” kujundamisel (“new digital nation”), pakkudes kõigile huvitatutele justkui digitaalset kodakondsust, kuid reaalsuses pigem ligipääsu riiklikele e-teenustele. Nagu programmi loosung tõlkes kõlab, on “e-residentsus uus digitaalne riik globaalsetele kodanikele, mida veab Eesti Vabariik”. Kuid e-residentsus ei ole ei residentsus ega kodakondsus, mistõttu saab see arendatav digitaalne riik koosneda vaid mitteresidentidest.
EKKMi E-residentuur lähtub sõnamänguliselt nii residentsusest kui residentuurist (ing. k. mõlemad residency), pannes aluse digitaalsele residentuuriplatvormile ning asudes koos resideeruva kunstnikuga digitaalsele koostööle. Olles ühtlasi käsitletav performatiivse projektina, võib esimest E-residentuuri näha kui Poppositionsi ajal aset leidvat tööalast suhet institutsiooni ja kunstniku vahel. Selle projekti sisu ei toetu üksnes kunstnikule ega eksponeeritavatele teostele, vaid ühtlasi ka loodud (infra)struktuurile ning residentuuri ajal genereeritavale sisule. Väljapanekuks ei ole siinkohal mitte ainult kunstniku teosed, vaid ka kohapeal tehtav töö.
Residentuuriformaadi ülesehitus ja struktuur on teemaspetsiifiline, mistõttu lähtub E-residentuuri #1 formaat de Montesquiou’ 2017. aastal valminud filmidest ning on üles ehitatud lähtudes Harku kinnipidamiskeskuse kohtumisruumist. Residentuuri raames käsitletavad teemad lähtuvad sealsete kinnipeetavate eluolust (inimõiguste rikkumistest, interneti keelust, jm) kõrvutades samal ajal seda riikliku e-residentsuse programmi raamistikuga – kõrvutades neid mitteresidentsuste olukordi.
Mis juhtub siis, kui oma füüsilisuse kaotame või kõrvale jätame?
Mis juhtub siis, kui füüsilisus on ainus, mis jääb?
Kas ja kuidas on vastuvõtjamaa oma mitteresidentide eest vastutav ja kui drastiliselt see ühe “rahvuse” piires varieeruda võib?
Kas EKKMi pakutav E-residentsuse formaat erineb millegi poolest kunstnike juba välja kujunenud juhuslikest ja liikuvatest töötingimustest ja milles üldse füüsilise kohalolu tähtsus seisneda võiks?
Messi avamisaegade jooksul on võimalik Eléonore de Montesquiou immateriaalse residentuuri tegevust vaadat siit.
Toetajad: Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium, Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, Euroopa Regionaalarengu Fond, EV 100
Täname: Airi Triisberg, Elliot Sindall, Ethan Burkhard, Giulia Landonio, Hanns-Peter Giering, Herve Ngounou, Jenny Fleischer, Jenny Zinovieff, Jessy Asukwa, Kaourou Sacko, Katrin Adolph, Liina Laanpere, Lina Herrman, Marina Naprushkina, Merja Suhonen, Minna Hint, Solo Kone, The evangelic community of Eberswalde, Yao Silvio Kuassi
Rohkem infot: