Päästik

Kunstnikud

Kuraatorid

„Päästik” sündis omas ajas reaktsioonina olukorrale, kus oleme tunnistajateks poliitiliste kriiside kaosele ja kõrgepingele. Globaalselt ühine inforuum ja kurnav uudistetulv on viinud meid emotsionaalse üleküllastumiseni, mis sunnib mõnesid tegutsema, teisi aga jõuetult tarduma, eemalduma. Mõistetamatud giga-protsessid hoiavad frustratsiooni madalleegil pidevalt naha all. Lisaks teraapiale ja enesehoolele tingib see vajaduse adrenaliini valla päästmiseks ja kehaliseks raputamiseks.

Kui narratiiv terviklikust ja toimivast maailmapildist on juba lagunenud, ei hellita näitus lootust tervenemisele. Pigem otsib see jõulist ja sütitavat laengut, mis võimaldaks emotsioonide ventileerimist kunstiliste kujundite ja poeetika kaudu. Emotsionaalne elamus ei ole ainult vahend reaalsusest põgenemiseks, vaid ühiselt jagatud kunstilised kogemused soodustavad ka meie sotsiaalset sidusust ja ühiskondlikku avatust. Nii pühitseb „Päästik” kunsti võimet teravdada ja nüansseerida meie tundlikkust.

„Päästik” on muuseumi kuraatorite Evelyn Raudsepa ja Maria Helen Kändi esimene ühisprojekt. Luues pingevälja afekti ja esteetika vahel, oli kuraatorite soov leida väljendusviise, mis sarnaselt muusika, tantsu või etenduskunstiga pakuks intellektuaalsele pinevusele tasakaaluks sensoorset ja füüsilist ärgitust.

Näitusetervikut saadab pulseeriv tööstuslik rütm, ihalus jõuliste materjalide taktiilsuse järele, koreograafilise eneseväljenduse energia ning läbitungiv visuaalne stimulatsioon. Sellise keskkonna loomiseks on kuraatorid kaasanud video- ja heliteoseid, kohaspetsiifilisi installatsioone, aga ka maale ja kineetilisi skulptuure. Kehalist kogemust võimendavad moe- ja ehtekunsti traditsioonist välja murdvad objektid ja näituse vältel toimuvad performance’id.

„Päästik” kutsub kohtuma toore, intensiivse ja transformatiivsega.

TUTVU NÄITUSEL OSALEVATE KUNSTNIKE JA TEOSTEGA:

(LA)HORDE on 2013. aastal asutatud kollektiiv, kuhu kuuluvad kunstnikud Marine Brutti, Jonathan Debrouwer ja Arthur Harel. Alates 2019. aastast juhib Marseille’s tegutsev kollektiiv kaasaegse tantsu ja balleti tantsutruppi Ballet National de Marseille. Nad produtseerivad lavakoreograafiaid, tantsuvideosid, performance’eid ja visuaalseid teoseid. Kasutades erinevaid meediume töötavad nad välja kaasaegsetel teemadel põhinevaid stsenaariume ja aktsioone, mis asetuvad eripalgelistesse narratiivsetesse ruumidesse. Nende koreograafilisi teoseid on näidatud Théâtre de la Ville’is Pariisis, 15. Rahvusvahelisel kaasaegse tantsu festivalil Veneetsias, De Singel’is Antwerpenis ja mujal. Nende performance’ite installatsioone ja videosid on eksponeeritud sellistes näitusemajades nagu Julia Stoscheki Foundation Berliinis, Pompidou keskus Pariisis, Le Palais de Tokyo Pariisis, HangarBicocca Milanos, Foundation Cartier Pariisis. Nende teosed kuuluvad Pariisi moodsa kunsti muuseumi kogusse.

Adrian Kiss (1990) on lõpetanud Central Saint Martinsi kolledži Londonis ning õpib hetkel Piet Zwarti instituudis Rotterdamis. Tema praktikat iseloomustavad suuremõõtmelised tekstiiliteosed ja installatsioonid, mis  on toonud talle ka rahusvahelist tunnustust – näiteks kajastati tema loomingut Phaidoni kirjastuse trendiloojate kogumikus „Vitamin T: Threads and Textiles in Contemporary Art” (2019). Lisaks Derkovitsi stipendiumi pälvimisele 2021. ja 2022. aastal on ta neljal korral olnud nomineeritud ka Esterházy kunstipreemiale ja 2023. aastal ka STRABAGi preemiale. 2018. aastal viibis ta Art in General näitusemaja residentuuris New Yorgis.

Bárbara Sánchez-Kane (1987) elab ja töötab Mexico Citys. Macho sentimental („sentimentaalne macho“) on Sánchez-Kane’i bränd, mida ta kasutab, et lükata ümber traditsioonilisi arusaamu mehhikolikkusest ning selle suhtest naiselikkuse ja mehelikkusega. Moe, performance‘i, maali ja installatsiooni meediumide kaudu avavad tema teosed igapäevaelu ärevusi ja hirme, et esitada küsimusi naudingu ja domineerimise üle hegemoonilises maskuliinses ühiskonnas. Tema silmapaistvamad isikunäitused ja performance’id on: „New Lexicons of Embodiment” kurimanzutto galeriis New Yorgis (2023), „Sánchezkaneismo” kurimanzutto galeriis Mexico Citys (2022), „Prêt-à-Patria” näitusel „Siembra” kurimanzutto galeriis Mexico Citys, jpt.

Cevdet Erek (1974) on õppinud arhitektuuri Mimar Sinani kunstiülikoolis. Lisaks on ta lõpetanud helitehnika, disaini ja muusikaõpingute magistrantuuri ITU MIAMi muusikakõrgkoolis. Ereki töid on laialdaselt eksponeeritud, sealhulgas: Documental, Sydney biennaalil, Istanbuli biennaalil ja San Francisco Kunstimuuseumis. Tema isikunäitused on aset leidnud Hamburger Bahnhofi muuseumis, Kunsthalle Baselis, Chicago kunstiinstituudis ja Arteris. 2017. aastal esindas ta 57. Veneetsia biennaalil Türgit teosega „ÇIN”. Ta töötab İTÜ MIAMi ja İTÜ TMDK ülikoolides, ning on lisaks bändi Nekrops liige. Erek elab ja töötab Istanbulis.

Darja Popolitova (1989) on kaasaegne ehtekunstnik, õppejõud ja doktorant Eesti Kunstiakadeemias. Tema loomeprotsessi sütitab irooniline vaade oma kaasajale, mis ajendab teda kombineerima käsitööd ja videot fiktsiooniga. Ehete haptiline ja sümboolne olemus on Popolitova jaoks vahend, mis võimaldab tal ideid kontseptualiseerida. Tema loomingut on tunnustatud Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (2020) ja Adamson-Ericu stipendiumiga (2018). Ta on üks riikliku kunstnikupalga saajaid aastatel 2023–2025. Popolitova on osalenud näitustel SMACK Mellon galeriis New Yorgis (2022), Arnheimi muuseumis Hollandis (2020) ning Kunsti ja disaini muuseumis New Yorgis (Museum of Arts and Design, 2019). Ta elab ja töötab Tallinnas.

Hanna Antonsson (1991) õppis fotograafiat HDK-Valandi Kunsti- ja Disainiakadeemias. Ta kombineerib oma loomingus kineetilisi skulptuure ja fotograafiat linnutopistega. Talle pakuvad huvi loomaliku ja masinliku, orgaanilise ja tööstusliku kokkupuutepunktid ja põrkumised, mis väljenduvad ka mitmetes tema fotot ja skulptuuri ühendavates töödes. Antonssoni viimaste ülesastumiste seast võib välja tuua osalemise LISTE kunstimessil Baselis, rahvusvahelisel grupinäitusel Zachęta Rahvusgaleriis Varssavis, paarisnäitusel „until soil unites” CON_ galeriis Tokyos ning isiknäituse „didn’t see it coming” Galleri BOXis Göteborgis. Ta elab ja töötab Göteborgis Rootsis.

Jacolby Satterwhite (1986) on tuntud oma viljaka kontseptuaalse praktika poolest, mis kasutab mitmesuguseid meediume, et luua mitmekihilisi ja ülevoolavaid 3D-animatsioone, endasse haaravaid installatsioone, skulptuure, elektroonilisi tantsupalasid ja performance’eid. Satterwhite’i looming tugineb eripalgelistele mõjudele, nagu näiteks modernism, videomängud, kväärteooria, mütoloogia ja mustanahaliste kultuur. Sama oluline mõju on tema loomingule olnud kunstniku lahkunud emal, Patricia Satterwhite’il, kelle helge hääl ja visionäärlikud majapidamistoodete skeemid on toiminud allikmaterjalidena kompleksses mälu ja mütoloogiat põimivas süsteemis. Satterwhite’i teoseid on eksponeeritud mitmetel rahvusvahelistel näitustel ja festivalidel, viimati näiteks Metropolitani muuseumis New Yorgis (The Great Hall Commission, 2023); St. Louis’ Kaasaegse kunsti muuseumis; Clevelandi kaasaegse kunsti triennaalil „FRONT International“ (2022); Milleri kaasaegse kunsti instituudis (2021) ja mujal.

Mihkel Maripuu (1987) on kunstnik, kelle tegevust iseloomustab multidistsiplinaarne, eri meediume kaasav praktika, milles sisaldub lisaks helilisele ka visuaalne ja füüsiline platvorm. Uurimisalusteks teemadeks on olnud post-interneti olemus kaasaegses kunstis, neo-materialism ja muud subkultuurilised ilmingud ning digitaalajastu omapärad, mis on mõjutanud kaasaegse diskursuse kujunemist. Maripuu lahkab oma loomingus tehnoloogia ja orgaanika vahelisi erisusi ning nende potentsiaalsete ühisalade kattuvuslikke printsiipe. Viimastel uuringutel on ta keskendunud ruumilise hübriidkogemuse saavutamisele reaalajas, rakendades eri meediumid üksteise kasuks tööle, mis simulaakrumina stimuleeriks ruumi külastaja kogemust ning seeläbi ka ruumi ennast. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna, kultuuriteaduste ja kunstide instituudi, maalikunsti õppetooli (BA) ja Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna (MA).

Oona Doherty (1986) on Põhja-Iirimaal tegutsev tantsukunstnik. Ta on õppinud kaasaegset tantsu Londoni Kaasaegse Tantsu Koolis, Ulsteri ülikoolis ja LABANi konservatooriumis Londonis. Ta on osalenud etendajana rahvusvahelistes tantsuslavastustes alates 2010. aastast koos selliste truppidega nagu: TRASH (Holland), Abbattoir Ferme (Belgia), Veronika Riz (Itaalia), Emma Martin /United Fall (Iirimaa). Doherty loomingut on esitatud festivalidel üle kogu Euroopa, sealhulgas Ravnedansi festivalil Norras ja Dublini tantsufestivalil. Alates 2012. aastast on Doherty viinud läbi tantsuteatri alaseid töötubasid erinevates Euroopa riikides. Ta on ISSACi residentkunstnik.

Näitust toetavad: Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ja Tallinna Kultuuri- ja Spordiamet, Prantsuse Instituut Eestis, British Council, SAHA Association, Goethe Institut, AkzoNobel, Põhjamaade kultuuri mobiilsusprogramm.

Näituse tiim: Johannes Luik, Ats Kruusing, Tanel Asmer, Ian Simon Märjama, Dénes Kalev Farkas, Mihkel Kivi, Revo Koplus, Anita Kodanik, Laura Merendi, Laura De Jaeger, Brigit Arop, Kadi Kesküla, Anete Lomp, Mari Volens, Hedi Rosma.

Inglise keeles

Kuraatorituur näitusel osalevate kunstnikega,

Näituse avamine,

Ajakava

Performance

Bárbara Sánchez-Kane'i teose aktiveerimine Maria Metsaluga,

Etendus

Oona Doherty „Lootusejaht ja ülestõusmine Laatsaruseks” ,