Kunstnikud
Kuraator
Tallinn 2011 – Euroopa Kultuuripealinn esitleb
But I say, we are next to nothing! We are nothing, next to nothing, we are nothing
Darkseed Next To Nothing, 2005
Võibolla tõesti ei ole sellel saksa gootirockibändil näitusega ”Next To Nothing” mitte miskit pistmist, seos ise on sama hea kui olematu, next to nothing. Kuid võibolla seob seda massiivselt ekspressiivset eneseeitust näitusel osalevate kunstnike autoripositsioonidega siiski selle sama eituse kaudu toimiv enesemanifestatsioon – meid peaaegu ei ole aga me oleme siiski.
Kui pisut “kiwaloogilise” bravuuriga väljenduda, siis toovad näitusel osalevad kunstnikud meile teateid ühe ja nulli, “olemise ja ei miski” vahemaastikelt, kus sel moel aktualiseeruvad küsimused on oma iseloomult pigem eksistentsiaalset kui mingit muud laadi. Ent välistada ei saa ka poliitilisi, psühhoanalüütilisi ja fenomenoloogilisi tõlgendushorisonte, mis siit diskreetselt avaneda võivad.
Näitusel on eksponeeritud viieteistkümne kunstniku teosed (videod, installatsioonid, fotod, maalid, objektid) mis testivad EKKM-i vaimset ja füüsilist vastupidavust ”valge-kuubi kunsti” rünnakutele ja vastupidi. Suur osa teoseid on valminud spetsiaalselt selle näituse tarbeks, teine osa on selleks näituseks kohandatud, väga paljusid teoseid eksponeeritakse Eestis esmakordselt. Kaasa teevad kolm väliskunstnikku, kelle hulgas kõige tähelepanuväärsem nimi on kahtlemata Martin Creed, sajandivahetuse üks olulisemaid briti kunstnikke.
Kui valgel kuubil on maagiline võime muuta kunstiks ükskõik mida, siis endistel tööstushoonetel on kalduvus kunsti endas hoopis ära kaotada, tasalülitada. Näitus mingis mõttes katsetabki, kuidas selline väljenduselt hüperminimalistlik, kohati laushermeetiline kunst selle kõike muud kui teost pühitseva ruumilise olukorraga toime tuleb. Kuna EKKM saab näitusetegevust harrastada üksnes suvekuudel, on võibolla imelik kutsuda seda väljapanekut EKKM-i suvenäituseks, aga seda ta kahtlemata on. Kergekaalulisus, mis sedasorti ettevõtmisi iseloomustama kipub, on antud juhul siiski pigem kontseptuaalset laadi ning tuleneb sellest, et osalevad kunstnikud väljenduvad lakooniliselt ning suhestuvad ruumiga kontekstuaalselt. Nende personaalset kunstiajalugu silmas pidades on siin vältimatuks taagaks pigem Duchamp, Baldessari ja isegi Rothko kui Dali, Picasso, või isegi Warhol.
Lisainfo tel +372 5084570 anders@kunstihoone.ee
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital
Eriline tänu Maria Arusoo, Solvita Krese, Kaarina Ormio, Rowena Chiu ja Hauser & Wirth Gallery, Zürich & London