Vastuolulised primaadid / Conflicted Primates (Isegi) Kunstnik tahab olla vaba. Kunstimaailmas jääb ta aga sageli muuseumide, kuraatorite, kunstiajaloolaste ja ajakirjanike mängukanniks. Kunstniku ja tema kunsti positsioon sõltub nende esitõlgendajate ja kontekstualiseerijate arvamustest kes sageli sõnastavad ka tõeseks peetava tõlgenduse tema kunsti kohta. Kuidas on kunstnikul võimalik emantsipeeruda? Asutades iseenda muuseumi.
Olles vabanenud kunstimaailma pealisehitisest, saab ta tõepoolest keskenduda oma teemade ja ideedega maadlemisele. Ja kui ta kaotab ka iseenda muuseumiuniversumis, võib ta süüdistada üksnes iseennast. Kindluse mõttes on võibolla hea süüdistadagi. Sellega võidab sümpaatiat ning märtrioreooli. Vastuolulised primaadid / Conflicted Primates
Ideoloogia mõistel on mitu tähendust. Vahest kõige tavalisem käsitlus on selline, kus ideoloogia on paha, see on mingit inimeste gruppi ühendav suletud maailmavaade või veendumus, mida ei kritiseerita. Kritiseerimiskeeluga kaasneb teadvustamatus: ideoloogia tegelik struktuur, eesmärk ja see kelle huve ta kaitseb, jääb ideoloogia pooldajatele varjatuks. Väga väheseid inimesi orjastatakse püssiga ähvardades, päris paljusid toidunappusega, aga peaaegu kõiki orjastavad ideed, mille nad on omaks võtnud neid mõistmata, aga mida nad innukalt toetavad.
Ideoloogia ei pea aga ilmtingimata olema sellise pimedusel ja eelarvamustel põhineva grupiidentiteedi vormiks. Kas ei võiks öelda neutraalselt ja lihtsalt, et ideoloogia on sama mis korrastatud ideede süsteem? Neid on häid ja halbu, loogilisi ja ebaloogilisi, samuti tegelikkust varjavaid ja seda valgustavaid. Omavahel / Between You and MeÜks kunstniku eesmärke on närida läbi võimul olevate ideoloogiate soosingu põhjused, kaevata välja nende ridade vahele kirjutatud väärtused ja eesmärgid – ja luua neile vajadusel alternatiive mõeldes välja omi ideoloogiaid. Hambad irevil, südames hirm, keel põses, rebasesaba kaenlas… aga siiski otsekoheselt. Oma väikeses ideoloogiatehases on kunstnik oma ideeliste uurimuste laboratoorium ja laborirott. Seetõttu on iga teos ka sellel näitusel kunstniku autoportree. Loodetavasti ei ole see pelk nartsissism, vaid pragmatism. Et mõista ühiskonda, on üksikisikul vaja kõigepealt mõista enda rolli ja kohta. Ilma seda mõistmata jääb ta kuni surmani ja selle järelgi teiste mängukanniks. Berliinis 31.5.2010 Eemil Karila Näitusel on eksponeeritud videod, installatsioonid, fotod, kollaažid ja objektid. Kõik teosed on aastatest 2009-2010
EEMIL KARILA (sündinud Rovaniemis 1978) on soome kunstnik, kes elab ja töötab Berliinis. Ta on õppinud Eesti Kunstiakadeemias (1997-2002), vahepeal aasta Venezuelas Instituto de Artes Plasticas de Armando Reveron, Caracases (1999-2000) ning Helsinki Kunstiakadeemias (2006-2008). Tema viimatised isiknäitused toimusid Program gallerys Berliinis, Vartai gallerys Vilniuses mõlemad 2009 ning Rovaniemi Kunstimuuseumis (2008). Aastal 2009. aastal osales ta Ban-Parentsi kunstibiennaalil; tegemist oli rändnäitusega mida eksponeeriti Oslos, Tråmsos, Rovaniemis, Murmanskis, Moskvas ja Helsinkis. 2009. aastal osales Karila Neeme Külma kureeritud näitusel “TDK” EKKMis ning 2003. aastal toimus tema isiknäitus Tallinna Linnagaleriis. Koos Kalle Lampelaga moodustavad nad Contemporary Santa Claus Artist Associationi.
Täname: Eesti Kultuurkapital
Lisainfo: Anders Härm (5084570) või Neeme Külm (56636623)
http://www.youtube.com/watch?v=Fx17jwmqKsE
http://alastonkriitikko.blogspot.com/2010/06/nayttelykuvia-144-virossa-23.html
Martin Rünk. Kunstnik kohtub jõuluvanaga. Sirp, 22.07.2010