2 valguskasti, 150 x 220 cm
Laura Kuuse fotoseeriat „Nuga” eksponeeriti esmakordselt näitusel „Hullumeelsus”, mis toimus 2008. aastal EKKMis. „Nuga” koosneb kahest filmilikust kaadrist, mis pööravad tähelepanu jutustuste konstruktsioonile. Kahest fotost konstrueeritakse automaatselt jutustus, kuid nende ülesehitus jätab võimalikule narratiivile mitmeid tõlgendusvõimalusi, mis teinetesest äärmuslikult erinevad.
Teos on omandatud kogusse 2011. aastal, tingimusel, et kunstnik saab näitusekutse 2013. aastal. Kokkuleppe tulemusel toimus 2013. aastal koostöös prantsuse kunstiteoreetiku Pascale Riou’ga kuraatorinäitus „Kõrvalnähud / Side Effects”.
Laura Kuusk: „Nuga” on fotoinstallatsioon, mis kasvas välja proovimistest – proovimisest lõigata end välja igapäevaste tegemiste voolust, töötada kunstnikuresidentuuris, proovimisest läbi pildistada erinevaid pilte, mis kummitasid või vajasid proovimist.
Proovisin teha sarnaseid pilte Cindy Shermani fotoseeriale „Untitled film stills”. Teisalt inspireeris Michelangelo Antonioni film „Blow Up” nende stseenidega, kus fotograaf suurendab detaile välja ning vaatab samu pilte aina uuesti ja uuesti. Selline lähedamalt-vaatamine, millegi nägema hakkamine seal, kus iseenesest midagi ei ole, sai „Noa” ajendiks. Vaatasin uuesti ja uuesti tehtud fotosid ning tööle hakkasid need kaks pilti väga sarnase kompositisooniga. Kadreerimisel tekkinud viga – modelli pilk kaadrist välja lõigatud – sai oluliseks elemendiks, sest töötas kaasa sellele väljalõigatuse-effektile. Nii tegevus, pilk kui kontekst on välja lôigatud.”
Meedia: „Kuuse „Nuga” (tähelepanu: „nuga” ja „nagu” on anagrammid; „Nagu” – á la Stansilavski maagiline “kui” – võlusõna representatiivsete kunstide maailmas) lõikab esimese asjana näitusekülastaja (nüristunud?) meeli. Kontrast kergelt räämas ja krohvitolmuse ekspositsiooniruumi ning kahe suure valgustatud fotopannoo vahel sunnib pilku teravdama – kraanikausi serval näeme tõepoolest nuga, aga… Kaks fotot tekitab automaatselt soovi asetada sündmused (mis sündmused?) enne-ja-pärast ahelasse, ent lahtisi otsi jääb liiga palju. „Nuga” „Hullumeelsusel” – ja peas käivituvad nn worst scenario case’id. Anonüümne naine köögis, kurjakuulutavalt süütu nuga – kas on miskit mäda tuumikperes? Lummav ekraanikuma, tähenduslike still-kaadritega harjunud vaataja – ja kahtlemata mõjuvad Kuuse mustvalged tööd filmilikult. Aga jääb küsimus, mis siis tegelikult on päris ja mis „nagu” oleks.”
Cheese 30/08