04 september 2011 — 02 oktoober 2011

Tumedus, Tume

Marco Laimre Andres Tali Raoul Kurvitz Killu Sukmit & Mari Laanemets Hanno Soans Ene-Liis Semper Marko Mäetamm Marco Laimre Marco Laimre
Eelmine Järgmine

Euroopa Kultuuripealinna aasta näitusteprogrammi EKKMis lõpetab pretensioonikalt esseenäituseks tituleeritud „Tumedus, tume“. Näituse idee sai alguse mitmest üsna erinevast impulsist. Üks neist oli kahtlemata mõne aasta tagune Johannes Saali personaalnäituse kogemus Tartu Kunstimuuseumis, teine kuraatori aastatepikkune „kooseksistents“ Tallinna Kunstihoone kogusse kuuluvate Jüri Palmi maalidega ning kolmas juba aastaid vaevanud soov mingil viisil näitusevormis kontseptualiseerida sajandivahetuse eesti kunsti peavoolus domineerinud transgressiivse kehalisuse motiivid, millele Palm ja Saal teatud ajaloolise perspektiivi lisasid.

 

Nendele eraldiseisvatele ja hajali uitmõtetele inspireeris midagi kontseptuaalse raami sarnast aga lõpuks Raoul Kurvitzi eelmisel aastal avaldatud cover ja video Jesse Colin Youngi laulust „Darkness, Darkness“. Seejärel hakkasid käesoleva leitmotiivid ka mingis mõttes selgemat kuju omandama ning mitmete asjaolude kokku- ja äralangemise tõttu avanes ootamatult võimalus need ideed EKKMis kohe ka näitusena realiseerida.

 

Näituse “Tumedus, tume” märksõnadeks võiksid olla: vaimsed häired, ahistus kultuuris, autoagressioon, vägivald, seksuaalsus, morbiidsus, kannatus, jne. Loetelu ei ole täielik, kuid annab siiski mingi pildi sellest, millega kohtumist näitusesaalis ei ole võimalik vältida.

 

Näitus algab mõtteliselt Johannes Saalist, kelle teoseid küll näitusel ei ole ning päädib Hanno Soansi spetsiaalselt sellele näitusele valminud järjekordse veretekstiga sarjast „Absolut Nafta“. Ülejäänud teosed peaksid siis mahutuma nii kronoloogilises kui ka temaatilises plaanis nende vahele.

 

Samas ei pretendeeri näitus „tumeda elutunnetuse“ motiivide täielikule ärakirjeldamisele Eesti 20. ja 21. sajandi kunstiloos. Lisaks piirasid teoste valikut nii EKKMi eksponeerimisvõimalused kui ka maht; välja on jäetud üldtuntud hitid nagu Ene-Liis Semperi „FF/REW“ või Jaan Toomiku „Mees“. Näituse raskuspunkt on kahtlemata 90ndate lõpu 00ndate alguse teostel, eksponeeritud on võib-olla mingis mõttes vähemtuntud, seni vähem tähelepanu pälvinud või suisa unustatud teoseid nii eelmainitud kui ka teiste autorite loomingust. Sageli neid ongi eksponeeritud üks, paremal juhul kaks korda ja sedagi kümme-viisteist aastat tagasi. Aastatega on kasvanud peale aga põlvkon(na)d, kes pole neid töid kunagi näinud. Ja kindlasti pole neid teoseid nähtud sellistes seostes nagu nad siin on.

 

Taolised esseistlikud teemanäitused on enamike muuseumide näitusepraktikas üsna tavalised. Kuigi seda tüüpi näitused annavad võimaluse vaadata teatud perioodi kunstiprotsesse teisiti kui tavapärasesse kunstiajaloolisse raami surutuna või lihtsalt kontseptualiseerimata kujul ajaloolisi „hitte“ vaatajate ette paisates, on meil neid seni võrdlemisi vähe tehtud. See formaat võimaldab tekitada kooslusi kunstnikest ja teostest, mis tavapärases olukorras võib-olla omavahel ei seostu. täname Eesti Kultuurkapitali, AVISIOONi, Euronicsit eriline tänu: Tartu Kunstimuuseum, Tallinna Kunstihoone Ants Juske. Anders Härmi suurepärane kuraatoritöö. Sirp, 16.09.2011 Tanel Veenre. Elu kõrvalteel sündinud kunst. EPL, 29.09.2011