Arnis Balćus
Ivan Jurica
Flo Kasearu
Zampa di Leone
Gergely Laszló & Katarina Śević
Anna-Stina Treumund

Lost in Transition

Kunstnikud

Kuraator

Kas sa mäletad 1991. aasta suve? Suudad meenutada toonast ilma? Millega sa tegelesid 19. augustil? Kuidas sa veetsid oma õhtu? Kus sa viibisid ja kellega koos olid, kui kuulsid Kremlis toimunud riigipöördest? Millest sa rääkisid oma vanemate, sõprade ja naabritega? Mida räägiti riigitelevisioonis? Milline oli üldine õhkkond?

Sellel suvel saab 20 aastat just tollest nädalast, kui sotsialistlik režiim kukkus ametlikult kokku ja Nõukogude Liit varises põrmu. Katse päästa koletut, düsfunktsionaalset süsteemi putshiga andis sellele hoopis surmahoobi ja tõi Ida-Euroopa geopoliitilises piirkonnas kaasa rahvusriikluse ning demokraatliku korra taaskehtestamise. Lisaks poliitilise süsteemi muutmisele kujundati aga veelgi radikaalsemalt ümber majanduse põhimõtteid, mis muutusid ühest äärmusest teise — riigi kontrolli all tegutsenud nõukogulikust plaanimajandusest metsikuks kauboikapitalismiks. Sellele protsessile anti nimeks „üleminekumajandus” ning selle üheks peamiseks märksõnaks sai „erastamine”. Viimane muutis fundamentaalselt suhteid riigi ja kodanike, tootmisvahendite omanike ja tööliste ning kohaliku ja rahvusvahelise kapitali vahel. Reformide kaudu juurutati lisaks uut, euroremonditud arusaama edust, respektaablitest elustiilidest, töövormidest ning vaba aja veetmise viisidest.

Kogetud raskusi kõrvale jättes, peetakse domineerivas ajaloolis-poliitilises diskursuses viimaseid aastakümneid positiivseks ja progressiivseks ajastuks, mis on kõigi endise Ida-Euroopa rahvaste elukvaliteeti parandanud. Avalikus sfääris käibiva peavoolumõtte järgi võitsime me kõik sellest 1991. aasta augustinädalast. See kehtib nii „meie” kui demokraatlike ja iseseisvate rahvusriikide kui ka „meie“ kui eraisikute kohta. Mulle näib, et on unustatud küsida – aga mida me kaotasime? Ja pärast nii radikaalset olukorramuutust – kas me oleme nende kiirete reformidega tekitatud muutuste tõttu endiselt segaduses?

Eelpool kirjeldatud ajaloolised protsessid moodustavadki rahvusvahelise kaasaegse kunsti näituse „Lost in Transition” mõttekohad. 20 aastat pärast seda saatuslikku augustikuu päeva toimuv näitus üritab koguda ja esitleda valikut kriitilisi seisukohti endises Ida-Euroopas domineerivate sotsiaalsete reaalsuste ning viljeletud elustiilide kohta. Teoste valikuga soovin välja joonistada mõningaid majanduslikule ja sotsiaalsele olukorrale iseloomulikke arengusuundi, mis on tekitanud üleminekuperioodi igapäevaelus aga ka kunstimaailmas teatud väärtuste komplekte ja eluviise. Näen näitusemeediumi mitte pelgalt intellektuaalse naudingu või põneva meelelahutuse eesmärgil teoste esitlemise võimalusena, vaid ka kui vahendit, mille abil konkreetsetele teemadele ja nähtustele tähelepanu juhtida ning nednde üle arutelusid algatada. „Lost in Transition” on esimene projekt alustavast kaasaegse kunsti presentatsioonide sarjast „Your Periphery Is My Center”, mis uurib ja mõtestab endise Ida-Euroopa ja selle naaberregioonide sotsiaalse reaalsuse kõige erinevamaid, kunstnikele huvipakkuvaid aspekte. Näitusega kaasneb seda tutvustav trükis, mida loodetavasti esitletakse avamisel.

Euroopa Kultuuripealinn Tallinn 2011 programmi kuuluv näitus avatakse 22. juuli õhtul, kell 18.00

Näitus toimub festivali „Patarei Kultuuritolm 2011” ja projekti „Your Periphery is My Center” raames.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital ja Ungari Suursaatkond Tallinnas

Lähem info:   Rael Artel rael@publicpreparation.org +372 56 229 213

Kakukaamera: Kas sa mäletad 1990. aasta suve? EE, 26.07.2011 Aro Velmet. “Lost in Transition” näitab Ida-Euroopa varjupoolt. ERR, 24.07.2011 Janar Ala. Tesco Disco (briti Maxima). Postimees, 05.08.2011 Riin Kübarsepp. Ringkäik üleminekusse eksinud Ida-Euroopas. EPL, 11.08.2011 Andri Ksenofontov. Üleminekuga kaduma või üle läinud? Sirp, 12.08.2011