10 november 2017 — 04 detsember 2017

Abiks keskküttekatla kütjale

Eelmine Järgmine

Kunstnikud

Näitus on avatud 24h igal neljandal päeval.

 

Näitus toimub hilissügisel, ajal, mil Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM) sulgeb tavaliselt külma tõttu uksed – üsna irooniline, arvestades asjaolu, et tegu on endise soojuselektrijaamaga. Selle üleminekunäituse raames, kaaskureerituna ilma- ja aineliste olude poolt, tõmbub EKKMi kehand esimese korruse piiridesse ja kaotab ühenduse oma ülejäänud osadega. (Kehalise) vastusena nendele tingimustele rajab kunstnik EKKMi ruumidesse autonoomse küttesüsteem ning asub katlaktüja ametisse.

 

Näitus „Abiks keskküttekatla kütjale“ on pealkirja laenanud raamatult, mis leiti 2006. aastal tulevasest EKKMi hoonest, kui see esmakordselt „taasavastati“. Raamat on kirjutatud 1970. aastate alguses ja tõenäoliselt pakkus see pärast avaldamist veel mõned aastad tehnilist abi töötajatele Tallinna Soojuselektrijaamas, mille osa hoone oli.

 

Kuid katlakütjast kunstnik vajab teistsugust abi, kui raamatul pakkuda on – vajaminev abi on samavõrd praktiline, kuid pigem sotsiaalne kui tehniline. Kunstnik kaasab ruumi kütmiseks abilisi, järgides klassikalist katlakütja vahetusetega töökorda, kus 24 tunni pikkusele tööpäevale järgneb kolmepäevane puhkus. Seega jaguneb kuupikkune näituseaeg seitsmeks vahetuseks, mille jooksul on EKKM ööpäev läbi lahti ja soojaks köetud.

 

Töösse mässitud kunstnikust katlakütja tegelaskuju kaudu ning läbi vestluste tema abiliste ja külastajatega tuuakse ruumi hilisnõukogude katlamaja kujuteldav ajalugu, tuletades meelde kotšegarka’dele (1) omast isemoodi autonoomiat. „Katlamajad asusid süsteemi suhtes sõna otseses mõttes vne [2] – korraga nii sees kui ka väljas. Nende ventiilid ja soojatorud ulatusid piirkonnas arteritena tuhandetesse korteritesse, paigutades katlamaja süsteemi sisemusse, pakkudes selle kammitsatest eemal katlakütjale korraga nii erakordselt palju vaba aega, ruumi kui ka intellektuaalset vabadust. Katlamajad olid ajalised, ruumilised ja temaatilised vne-alad.“ (3) 

 

See näitus mõtestab oma tegevusega sarnaseid vne-alasid ning teisi võimalikke autonoomia vorme EKKMi füüsilises, ajaloolises, poliitilises ja rahalises kehandis elamise kaudu.

(1) Katlamaja kõnekeelne nimetus vene keeles.
(2) Vene keeles lühivorm sõnast „vnenahodimost“, mis otsetõlkes tähendab väljaspool asuvat, kusjuures „asuma“ hoiab seda olemast puhas (ja võimatu) väljaspoolsus.
(3) A. Yurchak, Everything Was Forever, Until It Was No More. The Last Soviet Generation. Princeton ja Oxford: Princeton University Press, 2013, lk 154.

 

Näitus on köetud Kirill Tulini ja abiliste poolt.
Näitus toimub EKKMi alumisel korrusel.

 

 

Täname: Adeline Christin, Airi Triisberg, Alexander Skidan, Alla and Igor Tulin, Anna Curcio, Daniele Rossi, David Muoz, Diego Tartari, Edith Poirier, Ekaterina Shcherbakova, Francisco Martínez, Giacomo Donadio, Gigi Roggero, Giorgio Molin, Giovanna Esposito Yussif, Giulia Palladini, Iggy Lond Malmborg, Jimmy, la famiglia Landonio, Marco Meoto, Mihail Berdnikov, Mirco Rota, Olga Jitlina, Pietro Monticelli, Raine Vasquez, Rolye Zapata, Stefano Quitadamo, Tanel Viilup, Valeria Graziano

 

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kunstnike Liit, FLIR Systems Estonia, Draka Keila Cables AS, Heliopolis, LED House

 

Graafiline disain: Valentin Vare (1961), Kirill Tulin

 

Pühendatud Giorgiole