Kai Kaljo

Eelmine Järgmine

”Mida rohkem ma töötan seda vaesem ma olen”, 2006

fotoinstallatsioon, 25 fotot, 36 x 27 cm

 

Kai Kaljo fotoinstallatsioon keskendub kunstniku töö temaatikale, tuues välja selles leiduva paradoksi, et kunstnik pigem kaotab töötades raha kui teenib seda, mis seab kahtluse alla tuntud fraasi “Aeg on raha”. Teost eksponeeriti esmakordselt Berliinis Neue Gesellschaft für Bildende Kunst toimunud näitusel “Sexy Mythos”. Teos kujutab juhuslikke kaadreid viiest tööpäevast kunstniku elus, mille jooksul teenib kunstnik 246 eurot kahjumit. Fotod on valminud ajavahemikus november 2005 kuni veebruar 2006, tekstide lisamisel abistas kunstnikku graafiline disainer Tiina Sildre.

Nii nagu Marge Monko “Ma ei söö lilli”, sai ka Kai Kaljo fotoinstallatsiooni uusversioon produtseeritud 2011. aasta alguses EKKMi Teooriaklubi stuudiokujunduse tarbeks. Teooriaklubi fookuses olid kunstnike töötingimuste ja tasude problemaatika, mille kontekstis oli Kaljo installatsioon äärmiselt kõnekas. EKKM omandas teose EKKMi baaris teenitud 246 euro eest, mis annab kunstniku töö lõppsaldoks ümmarguse nulli.

 

Kai Kaljo: “Fotoinstallatsioon “Mida rohkem ma töötan, seda vaesem ma olen” tekkis ühe vestluse tulemusena. Nimelt arutlesime saksa kuraatori Julia Schäferiga kunstnike elu-ja töötingimuste ja finantseerimisvõimaluste üle ning mina kirjeldasin naljapärast ühte avastust, mis ma hiljuti olin teinud: nimelt kui harilikult arvatakse, et kes rohkem töötab, teenib ka rohkem raha, siis kunstniku puhul see nii ei ole ja veelgi enam: kunstnik mitte lihtsalt “ei teeni oma tööga mitte midagi” vaid jääb seda suuremasse miinusesse, mida rohkem tööd ta teeb, sest peab oma tööle ise peale maksma. Mulle oli tegelikult üllatuseks, et keegi varem selle peale polnud tulnud, aga kuna Julial oli koos teiste kuraatoritega plaanis 2006. aastal kunstniku töö ja kunstnikumüütide teemaline näitus “Sexy Mythos” Berliinis NGBK-s (Neue Gesellschaft für Bildende Kunst, Oranienstr. 25, Berlin), siis ta palus mul selle idee kuidagi “ära vormistada” ja ma otsustasin siis n.-ö. päevikuvormis seda paradoksaalset olukorda edasi anda, et oleks hästi selge. Olen peaaegu kindel, et ilma selle vestluseta poleks seda tööd tekkinud.

On mõnikord küsitud, kas tegemist on tõesti ühe konkreetse nädalaga minu elust (tegelikult viie päevaga, sest nädalavahetusel ju tööd ei tehta). Päris 100% ei ole, aga kõik üksikud päevad on küll n.-ö. päris, lihtsalt selguse huvides surusin nad ühte nädalasse kokku. Muidugi on teatud määral tegemist kunstilise liialdusega, sest ma ei lisanud oma sissetulekute hulka näiteks KULKAlt saadud stipendiume ega tööde müügist saadud raha, sest need on asjad, mis ei sõltu kunstnikust endast, samuti ei anna KULKA jt. fondid raha elamiskuludeks, vaid ainult ikka sellesama “kahjumi” katteks.”

 

Meedia: “Üks hästi vastu pidanud ning siiani aktuaalne teos on Kai Kaljo luuseri-saaga järjekordne vahepeatükk «Mida rohkem ma töötan, seda vaesem ma olen» – kunstniku nädala sissetulekute ja väljaminekute analüüs. Selgub, et sisse ei tule midagi, küll aga tiksub hoogsasti nädalane kahjum. Tol konkreetsel 2006. aasta nädalal oli Kaljo nädalane miinus 3685 krooni ehk 236,2 eurot, kõik kunsti eesmärgil kulutatud.”

Postimees, 08.07.2011